Teate millest ma praegu unistan – sellest, et igas kohas kuhu ma lähen oleks mul mõni sõber kelle juurde lihtsalt saabuda ja jääda nii kauaks, kui süda seda ihkab. Ja sellest, et parimal juhul on see inimene kohalik ja mitte üldse eestist või mõnelt muult euroopa maalt. Sadada lihtsalt tema juurde sisse, kui tuju tuleb ja jääda sinna kauaks aga süda soovib ja lahkuda, kui selleks on tuju ja mitte lahkuda kui selleks tuju ei ole ega ka tule. Vedeleda voodis ja mitte kuulda rootsi keelt. Vedeleda ja teha mitte midagi ja peale kolmandat päeva avastada, et ma teen mitte midagi ja olla sellega rahul ja mitte tunda häbi kui süüa liiga palju. Ja mitte tunda häbi kui süüa liiga vähe. Teha süüa kui selleks on tuju ja teha seda nii palju, et sellest jääb üle. Ja visata ülejäägid koeralae ja mitte mõelda homsele söögile. Ja mitte mõelda homsele linnale ja mitte mõelda, et nüüd peab pakkima. Mitte mõelda pererahvas tuleb koju – ja näha kui nad tulevad ja üldse mitte reageerida kui nad tulevad vaid lihtsalt vaadata lõputult telekat ja panna see valjemaks kui seda on teises toas laulev muusikakeskus. Ja mitte mõelda pererahvale ja pakkuda neile rahu, kui nad seda tahavad ja mitte pakkuda kui nad seda tahavad. Ja loobuda telekast ja jääda magada. Ja magada kümneni hommikul ja avastada, et kell on kümme ja ärgata ja magada veel kolm tundi ja avastada, et kell on üks ja magada siis hoopis viieni ja käia siis wcs ja otsustada siis natuke veel puhata ja puhata kuni kümneni ja kui siis enam mitte puhata, siis vaadata telekat ja vaadat mõttetuid filme ja vaadata huvitavaid filme ja vaadata lastefilme ja vaadata tulistamisfilme ja vaadata jalgpalli ja mõista, et see polegi jalgpall vaid hoopis midagi muud ja vahetada kanalit ja vaadta filme, mis mind puudutavad ja vaadata filme mis on armastusest ja lülitada telekas poole filmi pealt välja, et jääda magama ja siis üldse mitte magada vaid mõelda, et mis sai naisest kelle tütar oli kadunud ja kelle poega oli raske leida ja lülitada telekas sisse lootuses saada oma vastused ja üllatuda, kui neid enam mitte saada ja olla õnnelik, kui leida selle sama filmi dvd selle pere kogust ja olla õnnelik isegi siis kui see film on portugali keeles ja siiski vaadata ja mitte enam oluliselt aru saada mis seal toimub. Minna jooksma, kui selleks on tuju. Helistada sõbrale ja kutsuda ta kohvile ja siis kohvile minna ja loobuda kohvist, sest tuju pole see. jalutada rannas, kuni ise tahan ja mitte jalutada peale kümmet minutit sporti. Sõita tandemrattaga ja teha avarii ja sõita lihtsalt jalgrattaga ja jääda püsti. Joosta rannas kuni on nii palav, et enam hingata ei saa ja olla rahul sest vesi on külm ja vette siiski mitte minna sest see näib liiga lihtsana. Ja joosta veel vähemalt nii kaua kuni enam midagi järel pole ja siis visata liivale pikali ja leida et liiva asemel on hoopis kivid ja ehmuda, kui kivid on soojad ja mitte ehmuda kui kivid on külmad ja hüpata vette, seda üldse mitte kartes. Minna tagasi tuppa ja rääkida pererahvaga ja teha nalja ja kuulda nalja. Üritada seda nalja kirja panna, mis ei tule hästi välja. Kirjutada lihtsalt tundide viisi luuletusi ja saada aru, et nad ei lähe üldse riimi ja mitte olla kurb ja kirjutada rõvedadi roppuseid ja uskuda et neist võib laulu teha ja kirjutada proosat, mida mitte keegi kunagi ei loeks ja ise seda ka mitte lugeda. Vaid lugeda proosat, mis on ilus ja juba valmis. Lugeda tõde ja õigust. Ja mitte lihtsalt lugeda vaid lugeda tõde ja õigus V osa ja lugeda seda kaks korda järjest ja siis lugeda korra veel. Ja siis lugeda tõde ja õigus V osa ja mitte tunda häbi, et ma ei loe teisi raamatuid ja teisi keeli ja tsiteerida tõde ja õigust ja teada kuidas tammsaare kirjutab ja teada, et keegi mitte kunagi nii ei kirjuta. Ja imestada. Ja lugeda natuke veel. Ja siis lihtsalt vedeleda ja mõelda. Mõelda, et võibolla kuskil on parem ja mitte olla pahane, kui kuskil ei olegi parem vaid proovida seda paremaks muuta. Mitte mõelda kodule ja mitte mõelda tulevikule ja mitte uskuda oma suurde edusse ja mitte tahta näha sõpru ja olla õnnelik lihtsalt nähes seda ühte sõpra kelle juures ma olen ja kes teeb nalja. mitte tänada teda külalislahkuse eest, sest milleks viisakused. Mitte olla viisakas. Mitte pesta oma nõusid ja olla pahane, kui teised seda ei tee. lihtsalt unistada. Leppida kokku ,et mitte unistada halvast ja siis edevuse pärast siiski unistada halvast, aga seda varjata kuni keegi teada ei saa. Ja unistada veel halvemast ja mõista, et see on unsitus, et halba ei olegi ja süüa kolm jäätist ja süüa hoopis kaks kebabi, sest see maiteb nõnda hea ja milleks peaks ennast piirama ja loobuda nendest kolmest jäätisest ja anda need mööduvale lapsele, kelle silmad säravad rõõmust. Mõelda, et õhtul minna välja ja lüüa end selleks ülesse ja ennast peeglist imetledes olla rahul ja heita sedasi lihtsalt magama. Mõelda kui tobedad on inimesed, kui nad lähevad välja ja tahta ise olla sama tobe ja mitte olla. Ärgata õnnelikuna ja panna selga koledad riided ja olla kole ja ülbe ja vihane ja minna tänavale jalutama ja mõista kui tobe see on ja naerda selle üle ja naerda nii valjult, et keegi enam ei kuule ega imesta seda. Vaikida ja imestada selle üle. Visata pikali ja mõelda välja kolimisele ja seda siiski edasi lükata. Ja siiski välja kolida aga mitte kaugemale kui elutuba. Kirjutada lahkumiskiri ja see siis põlema panna ja tuhk aknast välja visata ja süüdat suits ja mõista kui rumal see on ja visata see basseini ja rikkuda ära kõigi suvitajate päev ja ise seda mitte märgata ja ärgata hommikul ning mõista et see kõik oli vaid õks suur unistus ja minna hoopis hambaid pesema.

Taavi
10.04.2009