Ma olen Surfers Paradisele. See on ilus koht. Uhke, huvitav. Kuldne rannik. Hommikul ärkasin ma ülesse ja läksin panka asju ajama, et kanda kõik oma säästud üle Eesti pangaarvele, sest ma lahkun ju peatselt sellelt maalt siin. Ja see ajas närvi mustaks. See paberi möll ja mitte õigete andmete omamine ja avalduse täitimine teist korda, kui oled vahepeal käinud oma netipangast eesti konto kohta infot hankimas. Ja muidu nii sõbralikud tellerid, kes ka juba turris ja pahurad – neile ei meeldi teha keerulisi asju. Ja üldsegi ma tahtsin täita ära avaldused, kui mu maksud tagasi tulevad kontole, siis kohe selle ka sulgeda saaks peale raha välja võtmist. Selle peale kästi mul ühendust võtta Perthi kontoriga, sest seal avasin oma konto. Hullumaja. Peavalu arusaamatused. Ja lisaks räägib iga teller sulle erinevat juttu. Ma ei kannata sellist jama. Palun lihtsalt kandke mu raha mu kontole ja hiljem, kui teile helistan, kas siis saaksite mu konto sulgeda! Palun! – nii oleks hea ja lihtne ja nad teeks kõik selle minu eest ära. Aga ei.
Aga muidu on tore. Päev oli ilus. Rand oli ilus. Juuksedki sai ilusamad lühemad.
Elan siin koos kolme inglise poisiga ja ühe rootslasega. Nad on ägedad. Mulle meeldib inglaste puhul see, et nad võivad terve päeva magada. Ja seda nad teevadki. Ma tulen rannast nad magavad. Ma tulen 5 tunni pärast pangast ja igalt poolt mujalt ja nad magavad. Ma teen oma lõunauinakut ja nad magavad. Ma ärkan ülesse ja nad magavad. Siis nad käivad poes, toovad pudeli vett ja magavad jälle. Kuni õhtul nad ärkavad ja lähevad õhtusöögile ja siis tulevad nad tagasi istuvad voodiserval ajavad juttu ja mängivad mänge. Tõenäoliselt sellele järgneb jälle magamine. Ja mulle meeldib selline asi. Sa oled tulnud kuskile linna vaid 2. päevaks ja sa lihtsalt vedeled need kaks päeva voodis. Vabadus on selle nimi.
Ma lahkun siit maalt juba laupäeval, kas teate? Kui piletit bronnisin oli lahkumisnei üle ühe nädala aega ja ma mõtlesin sellele, et kas ikka lähen või mitte. Ometi sain hea pakkumise ja otsustasin seda teha. Lihtsalt ring on peal ja aeg minna. Aga kui otsus oli tehtud ja sain lennukompanii mehelt paberi ja ta ütles: “sa lähed nüüd koju.” Siis oli vähe kurb küll. – seda ma ju tahtsin, aga ometi nii palju oli siin ja siia ka jääb. Sellest on kummaline mõelda. Mis saab edasi?

Ma lendan Abu Dhabile ja peatun seal 1. päeva, et linna näha – täpselt 24h. ja siis põrutan edasi Milaanosse. Ei tea kauaks ja kuhu siis, aga eks elu mulle ikka ise kõike näitab ja juhib. Nagu seni on sündinud.
Ja ühel hetkel võin ma koputada ma juba Sinu uksele ja öelda: “Tere! Mis toimub?”

Nägemisteni

Taavi
06.04.2009