Jumalast ja saatusest.

Mul oli üks sõber, kes rääkis väga tihti saatusest, sellest, et tema usub, et kõik on ette määratud, sellest, et ma/sa oled siin ja saavutad või ei saavuta seda. Sellest, et me praegusel hetkel oleme koos ja mõne ajapärast enam ei ole.
Kui ma sellele nüüd mõtlema hakkan, siis too mees rääkis tegelikult alati jumalast. Sest, mis on saatus? – see, kui meil on kindel rada mida mööda me oma teadmata astume. Ja, mis on jumal? – keegi suur kuskil, kes juhib meie elusid sellel rajal ja otsustab, mis on just meile õige. Erinevus jumala ja saatuse vahel on see, et mõni arvab, et jumalat saab paluda ja sellega oma rada muuta. Mina seda ei usu: jumal on nagu saatus – tahad või mitte – see on selge, mis sind ees ootab. See võib aeg-ajalt üllatada ja haiget teha, aga siiski on see määratud.
Mitte saatus ei tahtnud, et nii läheks vaid jumal tahtis.
Ma ei taha siin üldse mitte tänitada vaid lihtsalt nüüd saan ma sellest asjast aru nii.
Öeldakse ka, et ma olin täpselt õigel ajal õiges kohas: ma ei oleks tahtnud olla seal varem ega hiljem. – see oli minu õige aeg ja see oli parim aeg. Täpselt nii ongi, aga see kehtib kõigi ja kõigega. Inimene, kes tuleb peale minu aega tunneb, et just see on parim aeg – õigeim aeg temale. Ta tunneb seda, sest tal pole võimalust võrdlusmomendiks, nagu pole minul seda võimalust, sest selleks ajaks, kui kõrvutada saaks seisame me juba asjast eemal ja vaid oletame antud hetkele, ega tea kuidas tegelikult käituks ja usuks.
See, mis ma öelda tahtsin on, et uskudes saatust usume, enese teadmata, jumalat.

Selles pole midagi halba, aga inimesed lihtsalt kardavad mainida jumalat.

Taavi
31.03.2009