Mu ema ütles mulle: “sa rikud oma elu ära,” kui teatasin möödunud suvi, et ülikooli ei lähe.
Ma ei tea kuidas tema seda praegu mõtleb, Sina seda praegu mõtled, kuid ise tahan ma uskuda, et nii ei ole. Ma näen, et see oli tee astuda välja sellest masinavärgist ja minna. Minna vaatama. Ma ei ütle, et ma olen sellest saanud nii targaks nagu teie keegi seda ei ole või et ma oleks parem ja targem, aga ometi ma usun, et ma olen targem, kui suvaliselt valitud erialal õppides. Võibolla on see pettekujutelm, aga ometi siin on mingi mõte minule. Minu jaoks. Võibolla lihtsalt tõestus.
Ma käisin ja ma nägin.
Vahel on mul tunne, et inimesed kardavad minuga rääkida teemal, mis oli minu osa 4 aastat. Vahel oli mul tunne, et ma isegi seda kardan. Nüüd üha enam näen, et ma olen sellest vaba. Mitte vaba, et see mind ei huvitaks, aga ma suhtun sellesse teisiti. Ma olen näinud elu ilma selleta. Ma ole näinud elu, kus seda polegi kunagi olnud ja kuhu ta tõenäoliselt ka kunagi ei jõua ja ma ütlen, et ma pean neist inimesist ülimalt lugu. Nad on elanud võibolla et õnnelikumalt kui mina üldse kunagi seda teinud olen. Ma ei tea millest see tuleneb, aga ma näen elu võimalikkust ilma selleta. See on meeldiv. Teate, mis on ainus raske ja valus – see et olles elanud ühte süsteemi, kasvanud mingis ruumis ja ajas on vägagi raske ennast muuta. Elada nii nagu seda teevad teised inimesed. – ma ei taha ennast pidada paremaks ja enam seda ka kindlasti ei julgeks teha, võibolla varem oleks ma seda teinud. Ajad läevad.
Hinnata ja väärtustada olnut, aga ometi minna edasi. Olla tännulik neile, kellele tahta olla tänulik ja seda ka neile ütleda. Vahel tundub et toona kõige valem otsus oli kõige õigem.
Öelda aitäh ja minna siis edasi.
Lõputu minemine näib mulle minu pärisosana.
Ma olin pool aastat ära ja ma saan aru, et õige on tulla tagasi ja proovida sinna jääda. Vähemalt mõneks ajaks.
Ma kirjutasin vahel, et saada aru mis toimub. Ma tänan Sind, et sa hoolisid või vihkasid – sest võibolla et vaenalse tegudest tahad teada isegi rohkem, kui sõbra omadest. Ütlen sulle aitäh, et võtsid vähemalt vaevaks, et minu asupaigal hetkeks peatuda. Ja lõpetan.
Aa – te tahate teada, kuidas see lugu lõppes? – ja ma vastan: “ma jõudsin koju.”

Taavi
30.04.2009

Inimesed

Nad on noored
ja vanad
ilusad
ja koledad
suured
ja väikesed
kurvad
ja õnnelikud
segaduses
ja mitte.

Siniste silmadega
ja sarnased
nad tegutsevad
aga ometi jäävad eemale
nad lausuvad
ja ometi jäävad kõrvale
nad mõtlevad
ja on jälil
nad usuvad
ja kaotavad.

Vihased
aga õnnelikud.
vahel sinuga
aga eemal
sinuta
aga sinuga

mõtteis
ja rahul
tegudes
vaid vihased

sõbralikud
ja olematud.

Taavi
01.05.2009

Oli Pariis. On London.
Londoni tulles oli mul tunne, et ma lähen koju. Tulen koju. See on kummaline. Saabumise rõõm ja ootus. Kurbus ja hirm. Et ongi kõik.
Vahel saab inimene haiget väikestest asjadest ja saab rõõmugi väikestest asjust. Ei tea kumb on parem, aga meelde jäävad nad mõlemad. Aga valu tehakse ootamatult. Valu saab vaid siis kui hoolid.
Pool aastat oli valutu.

Millaski tulen ka päriselt koju.

Taavi
23.04.2009

Kus ma siis nüüd olen?
Ma tulin Milaanosse. Veetsin seal pühad, mis tähendas vaikust ja siis põrutasin edasi Marseillesse. Isegi üllatusin. Nimelt liigun siin häälega. Ja panna Milaano-Genova-Marseille ühe päevaga on hullumeelsus. Ometi avanes selline võimlaus ja tegin ära. Mulle meeldib siin reisida. See kuidas satud nägema erinevaid inimesi. Kuidas satud kellegi autosse. Kuidas sa istud autos, kus on umbkeelne itaalia proua või prantuse rekkajuht, kes ei saa minu keeltest miskit aru ja helistab siis tüdrukule, kes kõneleb inglise keelt ja sedasi läbi kolmanda inimese saame me suhelda või satud vastupidi rekkasse, millega sõidad 5 tundi ja mille juht ainult räägiks – ta oskab inglise keelt. Avab suu ja ei sulge enne kui kohal. Vahel tahaks vaikust. Või siis oled kuskil. Võibolla kellelgi külas ja näed, kuidas elu on edasi läinud – ja kui hästi veel. Inimesed on õnnelikud. Ja nii olen mina ka, sest ma usun seda õnne. Ja ma olen tänulik, et mul avaneb võimalus sellist õnne näha.

Ja täna kirgastus mulle reaalselt tundmus, et ma olen vaba. Austraalias öeldi ikka, et vanad inimesed saavad sellist vabadust endale lubada – kohe päriselt – müüvad maha oma kodu, ostavad karavani, pension jookseb pangaarvele ja lihtsalt veerevad läbi elu. Ei mingeid kohustusi. (seda seal ka tehakse)
Avastada 20 aastaselt midaig sarnast on päris uhke ja hea tunne. – see kirgastus mulle siis, kui seisin kuskil punktis juba mõned tunnid ja lootus oli kadumas täiesti ja mõtled juba et veedad öö seal kaunil põllul ja äkitselt saad aru, aga sellest polekski midagi, siis liiguks edasi homme ja kui mitte homme siis ülehomme. Mul pole eesmärgilist plaani – ajalist plaani. Mul on vabadus.

Olen Lyonis. Marseilles sai jope ostetud. Täiesti ideaalne asi. Siin on külm, aga ilus.

Taavi
17.04.2009

Ma olen vihane nagu lõvi. Mu unistus Abu Dhabist jääb täitumata. Ma iseig ei saa aru miks. Natuke mu enda lollusest ja veel rohkem teiste lollusest. Öhh, lihtsalt ajab närvi. Saabun juba homme hommikul Itaaliasse.

Ja taavaliselt on lennujaamas wifi, aga siin ei ole.

Taavi
11.04.2009

Teate millest ma praegu unistan – sellest, et igas kohas kuhu ma lähen oleks mul mõni sõber kelle juurde lihtsalt saabuda ja jääda nii kauaks, kui süda seda ihkab. Ja sellest, et parimal juhul on see inimene kohalik ja mitte üldse eestist või mõnelt muult euroopa maalt. Sadada lihtsalt tema juurde sisse, kui tuju tuleb ja jääda sinna kauaks aga süda soovib ja lahkuda, kui selleks on tuju ja mitte lahkuda kui selleks tuju ei ole ega ka tule. Vedeleda voodis ja mitte kuulda rootsi keelt. Vedeleda ja teha mitte midagi ja peale kolmandat päeva avastada, et ma teen mitte midagi ja olla sellega rahul ja mitte tunda häbi kui süüa liiga palju. Ja mitte tunda häbi kui süüa liiga vähe. Teha süüa kui selleks on tuju ja teha seda nii palju, et sellest jääb üle. Ja visata ülejäägid koeralae ja mitte mõelda homsele söögile. Ja mitte mõelda homsele linnale ja mitte mõelda, et nüüd peab pakkima. Mitte mõelda pererahvas tuleb koju – ja näha kui nad tulevad ja üldse mitte reageerida kui nad tulevad vaid lihtsalt vaadata lõputult telekat ja panna see valjemaks kui seda on teises toas laulev muusikakeskus. Ja mitte mõelda pererahvale ja pakkuda neile rahu, kui nad seda tahavad ja mitte pakkuda kui nad seda tahavad. Ja loobuda telekast ja jääda magada. Ja magada kümneni hommikul ja avastada, et kell on kümme ja ärgata ja magada veel kolm tundi ja avastada, et kell on üks ja magada siis hoopis viieni ja käia siis wcs ja otsustada siis natuke veel puhata ja puhata kuni kümneni ja kui siis enam mitte puhata, siis vaadata telekat ja vaadat mõttetuid filme ja vaadata huvitavaid filme ja vaadata lastefilme ja vaadata tulistamisfilme ja vaadata jalgpalli ja mõista, et see polegi jalgpall vaid hoopis midagi muud ja vahetada kanalit ja vaadta filme, mis mind puudutavad ja vaadata filme mis on armastusest ja lülitada telekas poole filmi pealt välja, et jääda magama ja siis üldse mitte magada vaid mõelda, et mis sai naisest kelle tütar oli kadunud ja kelle poega oli raske leida ja lülitada telekas sisse lootuses saada oma vastused ja üllatuda, kui neid enam mitte saada ja olla õnnelik, kui leida selle sama filmi dvd selle pere kogust ja olla õnnelik isegi siis kui see film on portugali keeles ja siiski vaadata ja mitte enam oluliselt aru saada mis seal toimub. Minna jooksma, kui selleks on tuju. Helistada sõbrale ja kutsuda ta kohvile ja siis kohvile minna ja loobuda kohvist, sest tuju pole see. jalutada rannas, kuni ise tahan ja mitte jalutada peale kümmet minutit sporti. Sõita tandemrattaga ja teha avarii ja sõita lihtsalt jalgrattaga ja jääda püsti. Joosta rannas kuni on nii palav, et enam hingata ei saa ja olla rahul sest vesi on külm ja vette siiski mitte minna sest see näib liiga lihtsana. Ja joosta veel vähemalt nii kaua kuni enam midagi järel pole ja siis visata liivale pikali ja leida et liiva asemel on hoopis kivid ja ehmuda, kui kivid on soojad ja mitte ehmuda kui kivid on külmad ja hüpata vette, seda üldse mitte kartes. Minna tagasi tuppa ja rääkida pererahvaga ja teha nalja ja kuulda nalja. Üritada seda nalja kirja panna, mis ei tule hästi välja. Kirjutada lihtsalt tundide viisi luuletusi ja saada aru, et nad ei lähe üldse riimi ja mitte olla kurb ja kirjutada rõvedadi roppuseid ja uskuda et neist võib laulu teha ja kirjutada proosat, mida mitte keegi kunagi ei loeks ja ise seda ka mitte lugeda. Vaid lugeda proosat, mis on ilus ja juba valmis. Lugeda tõde ja õigust. Ja mitte lihtsalt lugeda vaid lugeda tõde ja õigus V osa ja lugeda seda kaks korda järjest ja siis lugeda korra veel. Ja siis lugeda tõde ja õigus V osa ja mitte tunda häbi, et ma ei loe teisi raamatuid ja teisi keeli ja tsiteerida tõde ja õigust ja teada kuidas tammsaare kirjutab ja teada, et keegi mitte kunagi nii ei kirjuta. Ja imestada. Ja lugeda natuke veel. Ja siis lihtsalt vedeleda ja mõelda. Mõelda, et võibolla kuskil on parem ja mitte olla pahane, kui kuskil ei olegi parem vaid proovida seda paremaks muuta. Mitte mõelda kodule ja mitte mõelda tulevikule ja mitte uskuda oma suurde edusse ja mitte tahta näha sõpru ja olla õnnelik lihtsalt nähes seda ühte sõpra kelle juures ma olen ja kes teeb nalja. mitte tänada teda külalislahkuse eest, sest milleks viisakused. Mitte olla viisakas. Mitte pesta oma nõusid ja olla pahane, kui teised seda ei tee. lihtsalt unistada. Leppida kokku ,et mitte unistada halvast ja siis edevuse pärast siiski unistada halvast, aga seda varjata kuni keegi teada ei saa. Ja unistada veel halvemast ja mõista, et see on unsitus, et halba ei olegi ja süüa kolm jäätist ja süüa hoopis kaks kebabi, sest see maiteb nõnda hea ja milleks peaks ennast piirama ja loobuda nendest kolmest jäätisest ja anda need mööduvale lapsele, kelle silmad säravad rõõmust. Mõelda, et õhtul minna välja ja lüüa end selleks ülesse ja ennast peeglist imetledes olla rahul ja heita sedasi lihtsalt magama. Mõelda kui tobedad on inimesed, kui nad lähevad välja ja tahta ise olla sama tobe ja mitte olla. Ärgata õnnelikuna ja panna selga koledad riided ja olla kole ja ülbe ja vihane ja minna tänavale jalutama ja mõista kui tobe see on ja naerda selle üle ja naerda nii valjult, et keegi enam ei kuule ega imesta seda. Vaikida ja imestada selle üle. Visata pikali ja mõelda välja kolimisele ja seda siiski edasi lükata. Ja siiski välja kolida aga mitte kaugemale kui elutuba. Kirjutada lahkumiskiri ja see siis põlema panna ja tuhk aknast välja visata ja süüdat suits ja mõista kui rumal see on ja visata see basseini ja rikkuda ära kõigi suvitajate päev ja ise seda mitte märgata ja ärgata hommikul ning mõista et see kõik oli vaid õks suur unistus ja minna hoopis hambaid pesema.

Taavi
10.04.2009

Brisbanest ma enam aru ei saanud. Ma ei tea miks. Võibolla on asi selles, et oma mõtteis olen ma juba kuskil mujal. Oma mõtteis lendan ma lennukis, oma mõtteis näen ma Abu Dhabit, näen Itaaliat, näen Prantsusmaad jne. Brisbane on lihtsalt linn minu jaoks. Ta meenutab mulle enam Perthi. Lihtsalt linn – ei midagi erilist.
Aga nüüd on ju pühad. Ja see uskumatu. Kui siin maal on pühad, siis konn ka ei hüppa, rääkimata inimesest. Kõik on suletud. Poed, kohvikud – kõik. Ainsad, kes linnas liiguvad, on üksikud turistid. Ja turist on näljane, sest tema ei tea, et pühad siin nõnda tähtsad on. Turist ei varu sööki ja turist tahab poodi minna. Aga pood on kinni. Ma ei kujutaks sellist asja Eestis küll ette, et kõik asutised oma uksed pühadeks sulgeksid – ikka leiaks keegi kuskil nurgal, et kasulikum on töötajale väheke rohkem maksta ja uksed lahti hoida, sest selliselt tuleb palju raha sisse. Ja selliselt käituvad ju enamalt kõik asutised, sest ega keegi ei taha, et äri heatahtlikkusest teine ärimees kasu lõikaks. Raha tahetakse ikka oma taskusse. Selliselt on ärimees õnnelik – äri on tulus, töötaja õnnelik – lisaraha kulub ära ja ka turistil on kõht täis ja tuju hea. Siin riigis on küll vist ärimees õnnelik ja töötajagi saab vaba päeva, aga turist on näljane ja raha jääb taskusse.
Ja mul on hea meel, et ma poole pühade pealt juba minema saan, sest pühade ajal on raske siin olla. Pole suuremat teha. Ja pühad on siin pikad. Nagu mulle juba Darwinis selgeks tehti: austraalastel on ebaõiglaselt palju ja pikkasid pühasid. Need käimasolevad pühad vältavad näitkes esmaspäevani – neli päeva ei liiguta keegi ennast. Aga kuhu inimesed kaovad? – seda mina küll aru ei saa.

Lendamiseni!

Taavi
10.04.2009