Kus ma siis nüüd olen?
Ma tulin Milaanosse. Veetsin seal pühad, mis tähendas vaikust ja siis põrutasin edasi Marseillesse. Isegi üllatusin. Nimelt liigun siin häälega. Ja panna Milaano-Genova-Marseille ühe päevaga on hullumeelsus. Ometi avanes selline võimlaus ja tegin ära. Mulle meeldib siin reisida. See kuidas satud nägema erinevaid inimesi. Kuidas satud kellegi autosse. Kuidas sa istud autos, kus on umbkeelne itaalia proua või prantuse rekkajuht, kes ei saa minu keeltest miskit aru ja helistab siis tüdrukule, kes kõneleb inglise keelt ja sedasi läbi kolmanda inimese saame me suhelda või satud vastupidi rekkasse, millega sõidad 5 tundi ja mille juht ainult räägiks – ta oskab inglise keelt. Avab suu ja ei sulge enne kui kohal. Vahel tahaks vaikust. Või siis oled kuskil. Võibolla kellelgi külas ja näed, kuidas elu on edasi läinud – ja kui hästi veel. Inimesed on õnnelikud. Ja nii olen mina ka, sest ma usun seda õnne. Ja ma olen tänulik, et mul avaneb võimalus sellist õnne näha.

Ja täna kirgastus mulle reaalselt tundmus, et ma olen vaba. Austraalias öeldi ikka, et vanad inimesed saavad sellist vabadust endale lubada – kohe päriselt – müüvad maha oma kodu, ostavad karavani, pension jookseb pangaarvele ja lihtsalt veerevad läbi elu. Ei mingeid kohustusi. (seda seal ka tehakse)
Avastada 20 aastaselt midaig sarnast on päris uhke ja hea tunne. – see kirgastus mulle siis, kui seisin kuskil punktis juba mõned tunnid ja lootus oli kadumas täiesti ja mõtled juba et veedad öö seal kaunil põllul ja äkitselt saad aru, aga sellest polekski midagi, siis liiguks edasi homme ja kui mitte homme siis ülehomme. Mul pole eesmärgilist plaani – ajalist plaani. Mul on vabadus.

Olen Lyonis. Marseilles sai jope ostetud. Täiesti ideaalne asi. Siin on külm, aga ilus.

Taavi
17.04.2009