Nüüd, kui ma Sidneyst ära sõidan, on paras aeg mõelda, mis linn see selline oli. Ma saabusin Sidneysse hääletades, too linn algas juba 51 km enne tegelikkust (linna kuulutav silt oli siis).
See oli minu esimene kord Austraalias hääletada ja tõenäoliselt ka viimane. Lihtsalt vahemaad on siin selleks liiga suured.
Sidney ise oli aga üürau. Seal elab üle 4 miljoni inimese ja seda oli tunda. Kui vaadata selle linna panoraami, siis see ulatub kõrgustesse ja nii see ongi. Linnas likudes ei tea sa kunagi mitmendal tasandil sa oled. Liiklus on sinu all, peal ja keskel. Mind vaimustas ka metroo, mis oli hiljem tehtud, kui kõik juba valmis – metroo pandi siis ülesse poole inimesi, sammastele. Vahva.
See linn oli hull, aga mulle Sidney meeldis ja mul oli tunne, et seal võiks, teises olukorras, isegi elada. Mõnes neis ilusates äärelinnadest.
Mida ma Sidneyst varem teadsid oli ooperimaja ja Bondi rand. – neid mõlemaid ma ka nägin ja need mõlemad olid võrratud. Bondi rannas veetsin ühe päeva ja oleks teisegi veetnud, kui ilm poleks halvaks läinud. Aga läks. Ja rikkus ära ka mu väljasõidu Blue Mountainele – me ei näinud seal midagi – ainult udu. Isegi giid oli üllatunud, et kuidas kohe midagi ei paista. Aga nii oli. Kahju oli sellest. Seal olevat ilus.
Üha enam ei talu ma turiste oma kaameratega. Nagu näitkes, kui Blue Mountainele sõitsime, siis peatusime ühes pargis, kus nägime kängurusid – meie küll, halva ilma tõttu, vaid ühte – ja kogu see 15 inimest meie bussist tormas toda looma pildistama. Igaüks tegi vähemalt 5 pilti ühest vaesest kängurust. Aga mina ei mõista seda, et miks peab iga inimene kodus ühte känguru 5 külje alt vaatama. Vaata praegu ja kohe ja võta endaga üks pilt kui tahad, et see olukord meeles püsiks.
Mina ise aga usun, et kõigest on juba nii palju ilusaid pilte võetud, et mina ei pea ennast sellega vaevama. Ja ega ma ju ei oska ka. Mina ei ole fotograaf – ja vaevalt sinagi oled. Miks püüad siis röövida profesionaali tööd? Miks ei ürita sa iga hinna eest ise torusid parandada, aga fotosid üritad võtta?
Veel lihtsalt üks näide: ma istun Sidney parlamendi ees pingil, puhkan jalga ja sinna tulevad 3 aasia turisti ja neil on vaid 1 kaamera, aga sellega võtavad nad tolle maja ühest küljest 12 pilti. Kui mõelda, et nad selle selle maja kõikides külgedes peatuvad saavad nad sellest majast: 4x12=48 pilti. Ja kui mõelda, et nad on Sidneys, kus on ma ei tea mitusadatuhat maja, siis ma ei tahagi enam siit edasi mõelda, kui palju aega nad oma elust kulutavad hiljem kõigi nende piltide ülevaatamisele… loomulikumana näib aga see, et nad neid pilte kunagi otsast lõpuni ei vaata, sest neid saab lihtsalt kokku liiga palju.
Sidney oli meeldiv, kuid aeg on jälle minna – Byron Bay.

Seda kõike mõeldes päev peale 1.aprilli ja päev enne 3.aprilli, selles 12 tunnises rongisõidus.

Taavi
02.04.2009