Näed, ei saanud kohe magama jääda. Hakkasin siin mõtlema ja ei andnud rahu. Nimelt: sõna on minema, aga sa ei saa seda kuskil lauses normaalselt kasutada. Ei päärdu ega väändu: ei ütle ju: “ma minen kooli. Ta mineb poodi”. Saad ainult kasutada koos abitegusõnaga ja osalause lõpus, mitte tegusõna regulaarsel, teisel, kohal. – “ma pidin kooli minema. Ta oli kooli minemas.” Ja ka juba viimase näite puhul muutub sõna tähendus: minemas on alati kestev tegevus. Sõna minema saab kasutada veel ka käskivas kõneviisis asinuse ja mitmusele teisele pöördele: “sa mine kooli! Te minge poodi!” Ja samas ei kasuta sõna minema ka teises tähenduses: “kuidas sul minema. Mul minema hästi.” – ei kõla kuidagi kohe.
Samas lausetest: “ma lähen kooli. Ta läks poodi.” Sõna läheb-läks ei saa moodustada ma-tegevusnime: lähema – ei ole olemas.
Sellest tulenevalt võib järeldada, et: sõna minema pöördub: ma lähen, sa lähed, ta läheb, me läheme, teie lähete, nemad lähevad.
Ja see sama sõna pöördub lihtminevikus: ma läksin, sa läksid, ta läks, me läksime, nemad läksid, teie läksite, nemad läksid.
Täisminevikus aga: ma olen läinud, sa oled läinud, ta on läinud, meie oleme läinud, teie olete läinud, nemad on läinud.
Enneminevikus: ma olin läinud, sa olid läinud, ta oli läinud, me olime läinud, teie olite läinud, nemad olid läinud.
Ja nagu me niigi teame, tulevikku eesti keeles ei ole, seega tulevikust kõneldes kasutame olevikku.
Minema – lähema: täiesti erineva tüvega sõnad, mida asja teadmata on raske mõista, et nad sama sõna on.
Ja te mõtlete nüüd: “vaat, kus tuli tark välja, aga ta unustas ju veel selle ja selle” Aga vaadake, sellest, et kahe sõna ümber on nii palju joga järeldan ma, et seda eesti keelt on vast võõramaalasele ikka pagana raske õppida.
Eesti keel tuleb emapiimaga.

M.O.T.T

Taavi
21.03.2009