Canberra.

Tulin eile ja asusin elama üksinda kaheksasasesse tuppa backpackersis. Muidugi hommikul sunniti mind tuba vahetama. Nad ei taha kunagi lasta sul üksi suures toas olla.
Canberras on Parlamendi hoone. See oli huvitav. Tõesti. Midaig jääb meelde.
Õhtul aga tegin midagi, mida pole teinud ma arvan, et pea kuus kuud või viis. Ei mäleta enam. Viimati juhtus see Eestis. Nimelt käisin ma teatris. Mul oli hirm enne teatrisse minekut, kuidas see võib mulle mõjuda. Aga ei mõjunud kuidagi. Lihtsalt pani mind korraks jälle teatri peale mõtlema. Aga peale etendust olen ma õnnelik, et ma pole näitleja ja et ma seal etenduses kaasa ei mängi. Tükk oli igav ja näitljead nõrgad. Mulle meeldisid kaks naist vaid sealt. Üks selline klassikaline pontsaks naine, kes mängib sellist vähe opakat. Lihtsalt vahva. Ja teine naine, kes mängis peaosalise ema(nii 50dates) meenutas mulle tohutult ühte tuttavat ja teda oli lust vaadata. See näitljea ise oli teatrist olnud eemal viimased 3 või 4 aastat ja nüüd lavale naasnud. Seda oli näha. Mulle tundus, et tema kohmekus tulenes sellest, et ta on harjunud mängima paremates tükkides. Paremate partneritega. Ta oli igaljuhul tore.
Ise tunnen ennast vähe halvasti. Mingi haiguse või külmetuse taolist. Lähen seega varakult voodi, et homme hommikul vaadata kas jään siia kosuma või olen terive juures ja sõidan Sindeysse.

Olge tublid.
Taavi
27.03.2009