Pettusest:

Ma hakaksin mõtlema sellele, mis on lugeja, vaataja, kuulaja pettmine. See kui ma kirjutan read:
hekseldad rattaga tööle,
hekseldad rattaga koju.
hekseldad rattaga tööle,
hekseldad rattaga koju.

hekseldad rattaga tööle,
hekseldad rattaga koju.
hekseldad rattaga tööle,
hekseldad rattaga tööle.

Pannes nende ridade lõppu kulminatsiooni – korrates oodatud lõpu asemel hoopis esimest lause poolt, siis ma ei peta lugejat, kui ma aga jätaksin selle tegemata. Kui kirjutaksin lõpu ka saranselt eelneva kuue reaga, kas ma sedasi petaks lugejat:
“hekseldad rattaga tööle,
hekseldad rattaga koju.”(punkt!)

Mu ema kordab alati seda väljendit, et kui lavale tuuakse püss, siis on selge, et
etenduse lõpuks või jooksul peab sealt kõlama ka pauk.
Aga kui ei kõla? Kas siis on publik pettunud.
Sama võib korrata ka mõnes tantsuetenduses või mõnes lavatükis:
Tood lavale mõne suure nime, kes on tuntud omal alal. Mõne kuulsa tantsija, kes tuleb lavale ja ei liigutagi ennast, mitte hetekeksi. Või palud Madonnal teha kaasa mõnes sõnalavastuses. Kuulutad välja teda suurelt ja kui ta lõpuks lavale tuleb teeb ta episoodilise rolli: toob teenijannana lavale ühe kohvitassi vms. Ja ei ilmu etenduse jooksul lenam kordagi lavale, ainult vaid kummardasmiseks. Kas me petsime sellega vaatajat? Madonna ei laulnudki? Tantsija ei tantsinudki? Etendus jookseb oma rada, aga publikum ootab koguaeg midagi teist. Ja mis siis juhtub, kui see ootus jääbki nende hinge ka peale etendust? Tõenäoliselt ei ole siis enam vahet, kas etendus on hea või halb, halb maik on kõigil suus: püss oli laval, aga pauku ei kõlanud.
Huvitav oleks seda proovida, aga enam ei ole sel mõtet, sest Teie juba teate, mis juhtuks.

Taavi
21.03.2009