Minu esimene kohtumine eestlasega. (Peale mida te võite jälle rääkida, kui väike maailm on, või Eesti.)

Ma töötasin McDonaldsis ja tulin tagant köögi alast ette, täiesti juhuslikult ja ma nägin kuidas üks tüdruk parasjagu midagi tellis ja ta tundus nii uskumatult tuttav, et selles suures inglise keelses jutus ja saginas ma lihsalt ütlesin selges ja kõlavas eesti keeles: “Kas sa oled eestlane?” ta lõpetas oma tellimuse, vaatas hämmeldunult ringi ja ütles: “olen küll.” Ja oligi. Ja mitte ainult tema vaid temaga kaasas olnud poiss oli ka. Vestlesime siis väheke. Kiiresti. Järmgise asjana tüdruk ütles: “Siin sa siis töötadki.” Nagu ta teaks, et ma Darwinis olen ja nagu see oleks hirmus häbiasi töötada McDonaldsis(mida ta vist, mulle tundub, Eestis on).
Me rääkisime vähe tühjast tähjast. Ja teate, mis oli kummaline. Kõnelda oli kummaline. Kõnelda emakeeles. Eesti keeles. Ma oskan seda küll. Endiselt. Lihstalt silmast-silma polnud ma eesti keelt rääkinud üle 2 kuu. Ja, et see nii ootamatult kõik tuli, siis oli see raske. Kasutasin mingeid inglise keelseid sõnu lausetes. Eelkõige sidesõnu ja selliseid mõttetuid asju. Pärast mõtlesin ja olin üllatunud. Ma ei oska inglise keelt endiselt veel hästi, aga see, et ma eesti keelt nüüd kohe kõnelda mõistnud. Kummaline. Ma ise arvan, et see tuli ootamatusest.
Igatahes, see tüdruk tundus mulle tuttav, sest töötades Peppersackis nägin ma teda üsna tihti. Nimelt võiks öelda, et üle aia tüdruk – tema töötas Olde hansas. Ta nimi oli vist Marie või Marja või miskit sellist ja nagu selgus tunneb tema Tõnist kuskilt(ei tea kust, ei uurinud) – minu venda. Imelik. Elavad backpakersis ja seal pidavat oelma veel 8 eestlast ja teises backpakersis veel umbes 5. arvasid, et kuskil 20 eestlast kokku siin linnas. Mine sa võta kinni.
Mõne hetke pärast pidin ma paraku kööki naasema ja ega ei olnudki tegelikult midagi otse rääkida nendega enam. Lihtsalt kummaline tunne sattus sisse. “Näe – Eesti.”

Kui minust sai tantsija.
Mulle väga meeldib töö Cool Spotis, sest seal ma saan nii paljude inimestega suhelda. Mulle meeldib see, et meil on palju püsikliente, kes käivad pidevalt, ja ka neid, kes tulevad vaid korra. Tore on.
Täna ma astusin ühe laua juurde kahe latte ja piimakokteiliga, ulatasin joogid ja mille peale kõlas küsimus: “kas sa oled tantsija?” Üllatusin. Vaatasin neid. See oli üks vanem paar oma eeldatavasti lapselapsega, kes ikka meil käib. Vastasin: “Ei ole, miks te küsite?” – “me siin omavahel vaatasime ja arutasime, ning mõtlesime, et see noor mees on tantsija või vähemalt peaks olema. Tundus nii.” Olin üllatunud. Võibolla oleks pikemalt peatunud ja vestelnud, kui aega oleks olnud , aga paraku oli kiire, ütlesin vaid “aitäh!” ja läksin edasi. Ja aitähi ma mõtlesin. Minu jaoks oli see kompliment ja võibolla ka õige vähe mineviku valu.

Kui ma naeratasin.
Ma olen siin alati imestanud kohalike sõbralikkust ja heatahet. Naeratamist. Positiivsust. Ja mulle meeldib see. Ja korra ühe laua juures olles ütles üks paar mulle: “meeldiv on näha nii laia naeratusega teenindajat. Tore on.” – väga meeldiv taaskord. Mina imetlen neid ja nemad vaatavad mind positiivselt, see on hea. Aga naeratus on mul tõesti koguaeg kõrvuni, kui ma Cool Spotis töötan. Ühte pidi on see siiras rõõm, selle töö üle, teisalt on see ikka suhtumine, et klient on kuningas, mida ta tegelikult siin väga ei ole. Ja kolmandast küljest on see minu võime ja võimalus vabandada oma suutmatust teha kõiki asju siin hästi, ma ju alles õpin seda ametit siin. Naeratus aitab.

Taavi
15.01.2009