Height ja Amanda.
Enne jõule kolis mu koju sisse uus üürilne, Height, ta tuli mehe asemele, kes siin enne mind elas – too kolis välja. Height on 25 aastane ja äsja lahutatud. Väga äsja lahutatud. See oli vist peaaegu esimene lause, mis ta ütles, et ta on lahutatud ja ta on õnnelik. Tagus vastu rinda ja ütles, et on õnnelik. Siis algasid jõulud – peopäevad. Joomine, lustimine, rääkimine tüdrukuist, et kes, kus, miks ja millal. – elupõletamine. Ja siis aegajalt ikka rääkides, kui õnnelik ta on, ikka vastu enda rinda tagudes. Ise närviliselt liikudes ja tegutsedes. Ta rääkis korduvalt sellest, kuidas ta usub saatusesse, kuidas ta usub, et kõik on ette määratud. Nii lihtsalt pidi minema ja ta on õnnelik. Ja ometi, alati kui ta ütleb, et ta on õnnelik või ärägib saatusest, on näha ta silmist, kui valus tal on. See kõik on ühe väga valusalt haiget saanud mehe lohutus endale. Paraku ta vist isegi ei usu seda. Ja see haiget saanud mees ei saa rahu, sest tema eksnaine helistab talle koguaeg, saadab sõnumeid. Height ei tahtnud temaga rääkida väga pikka aega. Ta ei vastanud kõnedele, lülitas telefoni välja. “ma olen õnnelik!” ja teine hetk taban ta jätmas teadet eksi automaatvastajale: “oled nüüd rahul jah? Häid jõule sulle libu!”
Kahju on.
Ja pidu jätkub, jätkub päevi. Kuni ma ühel peäval koju tulen ja küsin ta käest, kuidas tal läheb ja ta ütleb, et sitasti. “Kurb on.” Ja siis tuleb eksnaine, Amanda, läbi. Et rääkida. Juba alguses on selge, et siin saab olla vaid kaks lahendit: a)nad lepivad ära ja kolivad kokku, b)nad lahkuvad vaenlastena. Seekord osutus õigeks variandiks: B.
Amanda visatakse siit majast välja ja öeldakse, et ei taha enam kunagi kohtuda. Aga Amanda ei lähe. Tema jääb ukse taha. Akna taha. “Height räägime veel.” Aga sellel pole mõtet, seda tean mina ja tundub teadvat ka Height. Aga tüdruk aina helistab ukse tagant ja saadab sõnumeid ja räägib läbi ukse. Height üritab kutsuda poiltseid, ka see ei peleta tüdrukut, kuni lõpuks on politsei kohal ja Amanda kadunud. Politsei ei ole selgelt huvitatud lahendamast peretülisid, aga paneb siiski olulised andmed kirja ja kuulab mure ära. Ja Amanda alsutab jälle helistamist. Height läks magama ja lülitas telefoni välja, lootuses magada väga pikalt. – ta ei ole tõesti vähemalt 4 ööd maganud, ta ütleb, et ei saa magada, mis on ka mõistetav.
Ma ei tea, mis täpselt juhtus: naine pettis meest, aga mees pettis naist ka. Naine süüdistab meest üksi jätmises ja mitte hoolimises, mees petmises. Ma ei tea üksikasju, aga ometi on see nii selge, et nad mõlemad on valusalt haiget saanud ja elavad nüüd seda välja ja samas nad mõleamd igatsevad teineteist nii väga, et see midagi hirmsat.
Amandat ma ei tunne rohkem, kui akna taga karjumast, aga Height on tore mees. Ta hoolib, tal on omad tõekspidamised ja soov eluga edasi minna. Ta on ülimalt aus, ta tahab olla aus. Ta ütleb: “Ma ei oska üksi olla.”

Minu roll selles kuulde- ja vaatemängus on olla Heighti kuulaja. See kellega rääkida. Mis nõu ma talle oskan anda – vist ei midagi – vaid niipalju, kui ise arvan või tunnen, et äkki oleks nii, aga peamine, et tal on kellegagi rääkida. Ja minu jaoks on see kõik huvitav(mitte, et ma oleks rõõmus, kui keegi on lahku läinud, vaid lihtsalt on huvitav).

Elu nagu filmis!

Taavi
28.12.2008