Mul on köha ja mul on nohu. Ja mul on mangode vastu allergia. Üleni laiguline olen. Määrin mingi plägaga, eks näis kas aitab. 2 päeva veel, siis sellel tööl lõpp. Sellega olen rahul.
Eile tegin autoga avarii. Jack, otsene boss – kellel eile oli viimane päev, ütles et ma sõidaks autoga tema traktori järel järgmiste puudeni. Prantsalste juurde. Tegin talle selgeks, et ega ma väga sõita ei oska, et vist paar korda proovinud, aga pole kuigi hästi õnnestunud. Tema ei uskunud, et ei oska. Pani mu rooli taha ja tegi lhitsad asjad selgeks. Ja eks ma tegelikult ju tean ise ka teoorias kõiki neid siduri ja gaasi asju. Aga mul on selline jama, et ma ei suuda mitut asja korraga seal teha. Mõõdukalt. Sama on tihti ka mangomasinat juhtides, et unustan gaasi peale, kui raskeid manöövreid teen. Igatahes. Õpetas ta auto puhul mulle kõik ära, aga ühe asja unustas ütlemata. Pidurdamise asja. Et kuidas seisma saab. Siduri maha võtmine ja gaasi peael panek see läks ludinal, ilma jonksutamata isegi, aga et sidurit tuleb põhjas hoida, siis ma ka gaasi surusin kohe põhja. Ja siis üritasin roolida. Parasjagu tuli üks teine autto ka sinna. Jacki pruut nimelt. Astus otse autost välja ja otse minu auto ette. Ma ei tea palju mul selleks hetkeks kiirust oli - nii palju vist kui esimesest käigust välja saab võtta selle autoga. Polnud aega vaadata spidomeetrit, mul oli tegemist, et masinat juhtida. Noo ja kui ma nägin ,et inimene on otse mu ees ja mina sõidan miljoniga tema suunas, siis välgatas, et midagi peab ette võtma ja pöörasin rooli kiiresti ära. Tõmbasin siis lihtsalt autole külje pealt sisse ja see auto juhtis mu otse suunale, sest ega ma endiselt gaasilt jalga maha polnud saanud ja lõpuks auto suri välja selle suure rappumise peale.
Ohh õnne, kui mõistsin, et kõik läks hästi. Helen jäi vähemalt ellu. Naeratas ja ütles, et sa pole vist varem sõitnud? – nagu näha, ma oleks su peaaegu jalutuks sõitnud(õudne!).
Autodest on neil savi. Need peavadki katki olema. Või vähemalt on - see millega mina sõidsin. See, millesse ma sõidsin oli vähe uuem ja hoitum. Vaid mõne kriimuga. Aga ega midaig ikka hulul polnud, hiljem ütlesin omanikule sorry ja oli korras see asi.
Aga see auto mille, meie peale Jacki lahkumist enda kätte saime prantslastega on äge. Täiesti romu. Mulle meeldis see kuidas Jack üks päev kirus ja kirus juhi poolset ust, et see ei seisa kinni ja ei lähe lahti. Igatahes, täiesti jama. Võttis mees akutrelli ja kruvis ukse kinni. Nüüd on korras: käime kõrval uksest või vahel ka aknast. Aken on koguaeg niikuinni lahti, sest, ega siin keegi autot varastama hakka. Mis sa romust ikka tahad.
Ilmad on paremad. On pilvised. Otsene päike ei tapa. Kõige rohkem higistan vist hommikuti, kui lähen tööle, sest siis astun oma külmast jahutatud toast välja sooja õue. Siis higistan ja suren.
Täna sain oma Tax file numberi, mis tähendab, et hakkan reaalselt palka saama nüüd. Nad maksavad ju iga nädal, see on väga mõnus.
Päeval mangosid korjates mõtlen siit ja sealt, nii ja teisipidi. Igatpidi on huvitav. Kord uskusin, et selliselt saabki vaid elada, nagu meie elame. Nüüd näen, et elatakse ka teisiti. Elatakase hästi. Elatakase rõõmuga.
Tahan sellest rõõmust veel osa saada.
Ei tea, mis tuleb edasi, kuid praegu olen rahul!

Taavi
24.11.2008