Tere sina seal!

Sellest on ju alles nädal mööda, kui ma Eestimaalt lahkusin. Austraaliasse. Ma saabusin Perthi, kus mu pagas otsiti korduvalt läbi. Uuriti korduvalt mida ma teen ja kuhu lähen ja ei saadud aru, kui ütlesin, et lähen Mandurahsse. “Keegi pole veel tulnud selleks Austraaliasse, et minna Mandurahsse.” - ja tõenäoliselt ei tulegi, et sinna jääda. See on liiga väike koht, kus alustada, ilma et sul oleks tuttavaid. Tööd seal on. “Inimesed nutavad töökätejärele” – nagu nad ise ütlevad, aga kuidas ma saan tulla tööle, kui mul pole kohta kus ööbida?. Tuli loobuda. Tagasi Perthi(väike rongi sõit, nagu Tallinn-Paldiski umbes). Perthis käisin töö-agentuuris. Seal otsisin pakkumisi. Mõtlesin alustada siis sellest meloni, ananass, mango korjamisest. Mango otsa sattusingi siis. Siin, Kununurras, mis on 3000 km Perthist põhjas. Tulin lennukiga. Õudne lend oli. See lennuk oli selline väike, nagu Estonian-airi omad, aga siin selles kõrbe kohal maanduma hakates vappus lennuk nagu pöörane ja mul oli küll tunne, et kohe siia me kukume. Õnneks ei. Astusin külmast lennukist välja ja pidin kohe ära lämbuma. Midaig polnud hingata. Pole senini. Minig 42 sooja päeval ja midagi, mille taha varju minna, ei ole. Esimene päev lihtsalt vedelesin oma voodis, toas kus oli küll konditsioneer, aga see aitas vast ehk nii palju, et temperatuur oli kuskil 35. täitsa norm. ainult lamasin. Teisest päevast läksin juba tööle. Mangosid korjama. Kohe veeti põllule puude juurde ja hakka aga pihta. Minu brigaadis, masinavärgis(meil vahva masin, mis peseb mangod ja korjab kokku) on kaks prantslast Antonie ja Vicente. Ja Jack, kes on kohalik ja bossi moodi mees. Üldsielt on meie asutisel ka pakkimissüsteemid ja liinitöö ja veel palju teisi korjamisbrigaade, aga mina puutun kokku peamiselt nende 3 mehega. Põhiliselt prantslastega. Nendega saab nalja. Räägime inglise keeles. Vicente oskab umbes kolm sõna öelda, millest 2 ütleb nii et aru ei saa, aga see on tore. Ja Antonie, tema oskab rohkem. Üritab. Vaatab sõnastikust jne. Tahab teada. Ma täna mõtlesin ja vaimustusin, sellest kuidas nad inglise keelt räägivad – prantslased üldse. Meie eestlased püüame ju ikkagi võimalikult british inglise keelt puhuda, puhtalt, nagu inglismaal seda tehtaks, aga prantsalsed neil on sellest täiesti savi, mis hääldus või asi. Peaasi et midaig öeldud saab. Ja tegelikult saab kõik öeldud. Need 2 prantslast on töötanud 4 nädalat, erinevate korjamiste asjaga. Koguvad raha. Ostsid auto. Sõidavad tule nädal edasi. See töö seal keset lõõskavat päikest on rõvedalt raske. Väsitav. Öeldakse, et peale esimest nädalat harjud ilmaga juba ära. Ei tea. Ilmaga võib harjuda, aga tööga? Ma ei ole kindel. Inimesed töötavad siin 7 päeva nädalas 5 hommikul 6 õhtul. See on tappev. Ja mul on tunne, et ma ei taha seda tööd siin teha. Teen selle nädala kindlasti lõpuni, nii et miinusesse vähemalt ei jääks. Ja ei jäägi. Rahaliselt on väga tasuv. Küsimus on mille nimel? Mul pole vaja rõvedalt raha kokku ajada, see pole ju minu eesmärk. Pigem püüan leida mõne teise töö. Paiksema. Agentuur ehk aitab. Isegi kui pean siit ära lendama, siis võin ikkagi tõenäoliselt rahliselt jääda kasumisse, kõigi lennupiletite, elamise ja muu pealt, kuigi palgast maksan 30 protsenti vist makse, sest mu TFN number tuleb hiljem. Õnneks pidavat selle raha hiljem kuidaig tagasi saama. Ei tea keeruline on kogu see asi siin. Kuidas võtta. Hulluks teeb asja see, et uurida kuskilt midigi pole ,sest töölt tulles internetti tavalsietl enam ei jõua, sest avalikud punktid pannakse varakult kini. Vahel arva saab. Täna sain ja siis avastasin, et seal punktis on võimalik ka oma läpakaga kasutada netti. Sedasi ma siis siin trükingi enne teksti valmis, et teha copy ja paste. Saab odavamalt.
Vahle ma mõtlen, et ma olen vaid nädala olnud ja nii palju sellest maast näinud. See on uskumatu. Palju siin siis veel näha on? Kardan, et mitte palju. Seepärast tahangi leida tööd, kus ma saaks elama hakata. Olen ju alati põlglikult vaadanud tööd rügavaid inimesi, kelle puudub elu. Siin Kununurras on sellised kõik inimesed, kes pole kohalikud. Kurvaks teeb inimeste rahajanu.
Oli üks tütarlaps Eestimaal, kes ütles mulle, et ära muretse, algus pole kunagi kerge. Tal oli õigus. Sellepärast tulebki nüüd vaadata, mis edasi teha. Kuidas seada asju nii, et ei oleks mitte enam lihtsalt tore ja huvitav vaid ülitore.
Aga tead, minus on uskumist veel küllaldaselt.
Usu sinagi.

Armastan teid ikka veel!

Taavi
17.11.08